Taani Hindamisraamatu järgi (1241: Henksel) oli varem Ohtu asunduse kohal 20 adramaa suurune küla, mis Poola-Rootsi sõdade ajal tühjenes. Samasse paika 17. sajandi algul rajatud mõis sai nime Ohtu vabatalu järgi (1534: Ochter). Rootsi võimu ajal läänistati mõis Nils Jönsson Krämerile.

Tõelise Ohtu looja on C.H. von Kursell. Mõisa hakati ehitama juba 1760-ndatel aastatel, aga ametlikult hakkas mõis kuuluma Kursellile 1775. aastal. Viimane ametlikult kinnitatud Ohtu mõisnik oli Gottlieb von Meyendorff, kes lahkus oma perega Eestist 1918. aastal ja suri Dresdenis 1923. aastal.

Parun Conrad Meyendorffi poolt asutati 1871. aastal Ohtusse vallakool. Õppetöö algas 1. detsembril (v.k.j.) Uuetoa teomajas. 1872. aastal ehitati uus koolimaja valla keskele, Kuusikule. 1920. aasta 3. novembril kolis kool Ohtu mõisa. Saksa okupatsiooni ajal asus mõisas lühikest aega ka haigla.

Ohtu mõis on eesti hilisbarokse mõisaarhidektuuri parimaid näiteid. Eriliselt hinnatud olid mõisauhke dekooriga pottahjud, mis on kantud ka Euroopas ilmunud kunstikataloogidesse.

1913. aastaks oli vabaks ostetud järgmised talud: Mäe, Saueaugu, Aru, Sulu, Rõõmu, Rängu, Väike Pupsu, Suur Pupsu, Männiku, Kruusimäe, Lauka, Vidurisaun, Vähevere, Härjasilla, Kaasiku, Rehe, Hanseni, Makima, Taga-Sauna, Viduri-Sauna, Alliksauna, Rõngusauna, Väljaotsa ja Matsi. 1920. aastal toimus maareform ja mõisamaade jagamine. Tekkis rida uusi talusid, seda eriti mõisa ümbruses. Kujunes Ohtu asundus ja küla.

Stagnatsioon

Stagnatsiooniaastate lõpul kaob külast kümneid aastaid külarahvast teenindanud külapood. Uue aja tulekul tekib külas Vasalemma sovhoosi kohaliku osakonna baasil ühistu “Ohtu Suurtalu”, kuid pankrotini jõutakse üsna ruttu.